Alajaamades kasutatavate isolaatorite optimaalne valik
Parima postiisolaatorite valiku saavutamiseks erinevate alajaamarakenduste jaoks (näiteks AIS-i lahtiühendamislülitid), tuleb arvestada erinevate tehniliste parameetritega. Täpsemalt, isolaatorite suuruse optimeerimisel tuleb arvestada mehaaniliste, elektriliste, keskkonnaalaste, funktsionaalsete ja säästlike teguritega. GE Grid Solutionsi ekspert Marco Nosilati'. kõne INMR WORLD CONGRESSil viib läbi põhjaliku ülevaate võimalikest turul leiduvatest lahendustest ja viib läbi kvalitatiivseid tehnilisi võrdlusi.
Olenevalt rakendusest saab alajaamades kasutada palju erinevat tüüpi postisolaatoreid nagu siini tugi, sujuv reaktori tugi, jaotusseadmed jne.
AIS-i isolatsioonilülitite põhinõuded saab jagada kolme põhikategooriasse.
1. Funktsionaalsed ja elektrilised nõuded
Eralduslüliti (nimetatakse ka lahklülitiks või lahklülitiks) põhiülesanne on ohutuse tagamine. Avatud olekus peab see tagama nähtava ja usaldusväärse lahtiühendamispilu; suletud olekus peab see taluma normaalset ja rikkevoolu ilma katkestusteta või ebatavalise ohtliku olukorrata. Tegelikult peab eralduslüliti vältima tühjenemist läbi avatud ilmastikuvahede ja maapinna.
2. Mehaanilised nõuded:
Mehaanilises plaanis peab eralduslüliti lisaks enda töökoormusele kandma ka välist koormust. Näiteks UHV-seadmetes on üks raskemaid tingimusi maavärinaoht. Seetõttu tuleb kõigi seismiliste nõuete täitmiseks läbi viia väga täpne projekteerimine. Muud koormused, mida tuleb arvesse võtta, on lühis, kiire tuul ja terminali koormused.
3. Keskkonnanõuded
Isolatsioonilüliti on täielikult avatud keskkonnale ja peab vastu pidama keskkonnateguritele, nagu tugev jäätumine (väga oluline tegur, sest see muudab täielikult isolaatori jõudlust) või tugev vihm, mis suurendab tühjenemise ohtu. Kõige tähtsam on see, et saaste on suuruse määramisel peamine tegur, sest isolatsiooni rike võib põhjustada elektrilahendust maapinnale.
Kõik need nõuded on tihedalt seotud isolaatorite jõudlusega, mis teeb isolaatoritest üheks olulisemaks elemendiks lülitite lahtiühendamisel ja paljudes muudes alajaamarakendustes. Võttes arvesse muid kasutuskoormuse all nihkega seotud nõudeid, on eralduslülitil tegelikult veel üks põhiprobleem, millega muud tüüpi seadmed kokku ei puutu, nimelt seadme avamiseks ja sulgemiseks vajalike mehaaniliste osade liikumine. Seetõttu peab seda tüüpi seadmete nõuetekohaseks tööks olema teatud ettenähtud jäikus.
Lisaks ülaltoodud piirangutele on enamiku tänaste' vabaõhualajaamade jaoks vaja pakkuda kompaktseid ja kulutõhusaid lahendusi. Elektrijaama sammaste isolaatorite väljatöötamine võib selle eesmärgi saavutamisse tohutult kaasa aidata, piirates siinide, lahklülitite ja muude jaamaseadmete vajalikku kaarekaugust. Seda on võimalik saavutada postiisolaatori konstruktsiooni optimeerimisega, näiteks sobivaima materjali valikuga, mehaanilise tugevuse ja jäikuse suurendamisega, virnade/vaheäärikute arvu vähendamisega ning tellingute profiili ja roometeguri optimeerimisega.
UHV puhul on isolaatorite peamine väljakutse seotud kõrgusega, eriti seetõttu, et saastunud keskkond nõuab tavaliselt äärmiselt pikki roomamiskaugusi. Seonduvad painde- ja väändekoormustest tulenevad mehaanilised nõuded muudavad väljakutse ainult keerulisemaks ja raskendavad oluliselt selliste üksuste tootmist.