Isolaatori roomamiskaugus on lühim vahemaa kahe juhtiva osa vahel, mõõdetuna piki isolatsiooni pinda. Selle kauguse ja seadme maksimaalse tööpinge efektiivse väärtuse suhe mm/kV. Roomamiskauguse arvutamise valemit saab väljendada järgmiselt:
Roomamise=pinnakaugus / maksimaalne süsteemi pinge
Nende hulgas viitab pinnakaugus isolaatori roomekaugusele ja süsteemi kõrgeim pinge tähistab isolaatori kõrgeimat tööpinget. Praktilistes rakendustes määratakse roomamiskauguse valik vastavalt saasteastmele ja ohutusnõuetele. Näiteks tugevalt saastatud piirkondades on üldiselt aktsepteeritud roomamiskaugus 31 mm/kilovold.
Lisaks mainitakse mõnes kirjanduses proportsionaalse koefitsiendi k (tavaliselt 0.7-0.8) kasutamist roomamiskauguse arvutamiseks, kus k on proportsionaalne koefitsient, S tähistab pinna pikkust ja U tähistab pinget. Kuid see meetod võib olla konkreetsete olukordade hinnangute jaoks rohkem rakendatav ja peamine arvutusmeetod põhineb endiselt pinna kauguse ja süsteemi kõrgeima pinge suhtel.
Kokkuvõttes sõltub isolaatori roomamiskauguse arvutamine peamiselt isolaatori konstruktsiooni pinnakauguse ja süsteemi maksimaalse pinge vahelisest seosest ning konkreetne arvutusvalem võib vastavalt erinevatele standarditele ja tingimustele muutuda. Isolaatorite valikul tuleb arvestada nende kasutuskeskkonda (näiteks saasteastet) ja ohutusnõudeid, et tagada piisav roomamine, et vältida hiiliva heite teket.